Skip to content

Ämmaemandana tean, et uue ilmakodaniku sünd on alati ainulaadne ja hindamatu hetk. Viljatusprobleemide lahendamisel tuleb käia läbi pikk tee. Tuleb katsetada erinevaid võimalusi ja ületada palju takistusi, enne kui jõutakse õndsa hetkeni, mil saab uue väikese ilmakodaniku oma rinnale suruda. Mõnikord läheb pisut rohkemgi abi vaja.

Oma praeguses töös abistan inimesi, kes saavad viljatusravis tuge annetatud munarakkude abil. Doonorid on otsustanud anda oma munarakke või seemnerakke neile, kellel muul moel lapsi saada ei õnnestu. See ei ole lihtne otsus kummagi poole jaoks. Doonorile on see keerukas, sest ta peab kõik asjaolud läbi kaaluma ning hindama teo mõjusid oma ülejäänud elu suhtes. Kuid see on oluline otsus ka munaraku saajale. Tema jaoks tähendab doonori otsus uut ja võib-olla ka viimast võimalust saada kaua oodatud laps.

Kas annetada sugurakke või mitte?

Olen märganud, et paljud mõtlevad sugurakkude doonorlusele, kuid lõpliku otsuse tegemiseks vajatakse pisut rohkem julgust või teadmisi. Küsimuste korral tuleks pöörduda meie kliinikusse või meile helistada. See ei kohusta millekski, kuid spetsialistiga peetud vestlus kindlasti lihtsustab otsuse tegemist – kaldugu see siis mistahes suunas.

Meie kliinikus on doonoritele määratud oma kontaktisik, kes on IVF õde ja munarakudoonorluse asjatundja. Koos viljatusraviga tegelevate arstidega hoolitseb ta doonorite heaolu tagamise eest ning on neile toeks ja abiks kogu protsessi vältel. Ükski küsimus ei ole kunagi asjatu ega ükski mõte kohatu – kõik küsimused ja mõtted on alati oodatud.

Otsustamisel saab abi

Otsuse tegemise etapp hõlmab alati ka munarakudoonorlust puudutavat nõustamist, mille käigus saab doonorlust kaaluv isik doonorite koordinaatori või arstiga arutada ka protsessi psühholoogilist poolt. Nõustamise käigus selgitatakse näiteks, mida tähendab munaraku annetamine doonorile endale ja mida see tähendab sellise munaraku abil sündivale lapsele või doonori enda võimalikele lastele. Meie jaoks on väga oluline, et munarakudoonoriks hakkav isik oleks kõik hoolikalt läbi mõelnud ning kõigega põhjalikult kursis.

Otsustamise puhul on oluline tutvuda ka sellega, mida õigusaktides munarakkude doonorluse kohta sätestatakse. Eestis käsitleb teemat kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus, milles on määratud näiteks see, millist teavet jagatakse doonori kohta munaraku retsipiendile (näiteks etniline taust, pikkus ning silmade ja juuste värv). Seaduse kohaselt on kõik doonorid anonüümsed, see tähendab, et nii retsipient kui ka munaraku doonorluse teel sündinud lapsed ei saa teada doonori isikut (ja ka doonor retsipiendi ja sündinud laste isikut).

Paljud doonorid peavad doonoriks olemist enda jaoks väga oluliseks ja sobivaks viisiks teisi aidata, seepärast annetavad nad munarakke mitu korda. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus piirab siiski doonoriks olemist selliselt, et ühe doonori sugurakkude abil võib sündida laps maksimaalselt kuude erinevasse peresse.

Hindamatu annetus

Sugurakke võivad annetada 18–35-aastased naised ja 18–40-aastased mehed. Endal ei pea lapsi olema, kuid olen täheldanud, et tihti mõjub oma lapse saamine doonoriks hakkamise otsusele positiivselt ja paneb asjale tundlikumalt mõtlema. Enda lapse saamise kaudu tärkab paljudes soov aidata ja pakkuda lapsevanemaks saamise kogemuse võimalust ka teistele. On neidki, kes mõtlevad, et sobiv aeg aidata inimesi, kes mingil põhjusel ise lapsi ei saa, on hoopis enne enda pere loomist.

Meie kliinik on sügavalt tänulik kõigile doonoritele. Annetatud sugurakud on meie vaatenurgast kõige väärtuslikum annetus, mida anda või vastu võtta. See on võimalus anda uus elu. On väga südantliigutav näha, kui siiral moel doonorid viljatuse probleemidega peresid aidata soovivad. Nad teevad seda tõeliselt südamest nagu ka kõik meie kliiniku töötajad.

Oleme tänulikud: doonorõde Maire Karu, Dr. Liis Lill, Dr. Peeter Karits, Dr. Elle Talving, Dr. Liisa Viirmaa, Merit Mesak, Dots. Pekka Sillanaukee ja teised Nova Vita spetsialistid.