Professor Andres Salumets, Nova Vita kliiniku teadus- ja arendusdirektor
Eesti viljatusravivaldkond tähistas hiljuti väärikat numbrit – meie esimestest edukatest kehavälise viljastamise protseduuridest on tänaseks möödunud aukartustäratav 25 aastat. Selle veerandsaja aastaga oleme läbi teinud väga suure arengu. Meie kliinikud on Euroopa parimate seas ning raviprotseduurid kättesaadavad pea kõigile, kes lapseootele jäämisel meditsiini abi vajavad. Praegu suudame aidata juba väga paljusid lastetuid paare. Ainuüksi Nova Vita kliiniku töö tulemusena on selle aja jooksul sündinud ligikaudu 3000 last. Mida saaksime aga muuta, et veelgi rohkematele peredele seda rõõmu pakkuda?
Kui valdkonna eestvedajad teevad oma tööd südamega ja püüavad iga päev midagi kasvõi natuke paremini teha, siis jõuab 25 aastaga märkamatult päris palju muutuda. Tagasi vaadates võin julgelt öelda, et just nii on läinud ka viljatusraviga.
Head arstid ja aktiivne teadustegevus
Meie arstid on omandanud pikaajalise kogemuse ja saanud hinnatud ekspertideks, kelle juurde soovivad oma muredega tulla patsiendid paljudest erinevatest riikidest üle kogu maailma. Kõik tollal alustanud reproduktiivmeditsiini spetsialistid õppisid ja omandasid teadmisi Soome kogemuse najal. Ühena esimestest saime ka meie koos doktor Peeter Karitsaga väljaõppe Helsingi kolleegide kõrval. Tänaseks on nende oskuste baasil dr Karitsa juhendamisel välja koolitatud terve põlvkond viljatusravieksperte, kes teinekord raskete juhtumite osas ka Soome arste nõustavad.
Oleme algusest peale üsna kiiresti kasutusele võtnud kõik kunstliku viljastamise meetodid ja uued tehnoloogilised lahendused, mida teadus meile vähegi pakub. Paljudest võimalustest, mis tänaseks on kliinikute töös igapäevases kasutuses, ei osanud me alustades unistadagi. Näiteks embrüodiagnostika, mille abil on võimalik välistada geneetilisi haiguseid.
Siinne teadus- ja arendustegevus on samuti väga aktiivne. Meil on palju teadlaseid ja teadusgruppe, ka noori, kes tegelevad reproduktiivsuse probleemidega – sellest on saanud Eestis üks aktiivsematest biomeditsiini valdkondadest. Positiivne on see, et teadustegevus ei jää eraldiseisvaks, vaid on kliinilise tööga väga hästi integreeritud.
Viljatusravi on muutunud kättesaadavaks
Vast kõige drastilisem muutus on toimunud selles, kui paljudel inimestel üldse on võimalik reproduktiivmeditsiinist abi otsida. Algusaastatel oli viljatusravi Eestis ligipääsetav väga vähestele. Palkadega võrreldes oli raviprotseduuride läbiviimine üüratult kallis ning patsientidel tuli raha nii protseduuri, ravimite kui kõigi seonduvate kulude jaoks endal leida. Kuna suurel osal Eesti inimestest selliseid võimalusi ei olnud, jäi lastetuse ravi neile kättesaamatuks. Tänaseks on see olukord kardinaalselt muutunud. Tollasest kallist ja elitaarsest meditsiiniharust on saanud igapäevane kõigile kättesaadav ravivaldkond.
Ma ei tea ühtegi teist riiki kogu maailmas, kus viljatusravi protseduuride maksumus patsientidele nii heldelt hüvitatakse. Eesti on siin vaieldamatult esirinnas. Kuna riik kompenseerib peaaegu kogu lastetuse ravi, kaasa arvatud ravimid, siis rahaliste vahendite puudumise taha ravile pääsemine ning laste saamine enam tänasel päeval üldjuhul ei jää. Mujal maailmas ei ole see sugugi igal pool nii.
Patsientide hääl kuuldavaks
Kõik need 25 aasta jooksul toimunud arengud on aidanud oluliselt tõsta ka viljatusravi tulemuslikkust. Mida saaksime aga teha teisiti, et veelgi rohkematele lapsesaamisel abiks olla?
Meditsiini praeguse taseme juures suudaksime me ühe või teise meetodiga aidata juba ligikaudu 80-85 protsenti lastetutest paaridest. Esimene takistus tekib siin aga juba arsti juurde jõudmisega. Mõne patsiendi puhul on seesmine psühholoogiline barjäär, mis arsti poole pöördumiseks ja abi otsimiseks ületada tuleb, väga kõrge. Mida rohkem me neist teemadest avalikult räägime, seda kergemaks muutub nende takistuste ületamine ja vajaliku ravini jõudmine.
Teine tõrge tekib tavaliselt siis, kui esimene ravitsükkel ei osutu edukaks. See on psühholoogiliselt päris raske. Suur hulk patsiente loobub paraku pärast esimest ebaõnnestunud katset ja ei tule enam kliinikusse tagasi. Põhjused selleks ei ole üldjuhul mitte meditsiinilised, vaid emotsionaalset laadi. Kui ravi järjepidevalt jätkata, siis õnnestuks ka neil lõpuks lapsesaamiseni jõuda. Selliste patsientide toetamiseks on oluline pidev individuaalne selgitustöö ning psühholoogilise nõustamise tagamine, et aidata neil raviga edasi minna.
Eestis ei ole veel väga tugevaid patsientide ühendusi, nii ka viljatusravi valdkonnas. Patsiendiühenduste loomine aitaks tõsta teadlikkust ning vähendada selle teemaga seotud hirme ja eelarvamusi. Tugeva patsiendiühenduse toel oleks võimalik arendada ka kogemusnõustamist. Eelkõige aga aitaks ühendus patsientide häält kuuldavamaks muuta ning kujundada viljatusravi tulevikku patsientide arvamust senisest rohkem arvesse võttes.
Kuidas aidata neid, kel võimalusi vähem?
Paljudel naistel ei õnnestugi aga oma munarakkudega lapseootele jääda ning edukaks viljatusraviks on vaja kasutada doonori loovutatud sugurakke. Vajadus doonorrakkude kasutamiseks on juba praegu üsna suur ning näitab ajas pigem kasvavat trendi. Seetõttu on väga hea meel, et sugurakudoonorlusega seotud eelarvamustest on Eestis hakatud üle saama ning rakkude loovutamine üldiselt väga hästi organiseeritud. Tõenäosus doonormunarakke kasutades rasestuda on kõrge ning see annab väga suure lisavõimaluse kõigile neile, kes oma sugurakkudega lapsi ei saa.
Küll aga näen, et doonormunarakkudega kehavälise viljastamise protseduur on meie inimestele veel natuke kallis, kuna seda haigekassa kinni ei maksa. Nii meie lastetud patsiendid kui ka ühiskond tervikuna võidaks sellest, kui meie tervishoiusüsteem patsientidele ka doonorrakude kasutamise hüvitaks.
On ka neid naisi, kellel ei ole võimalik meditsiinilistel põhjustel endal last kanda ega sünnitada. Neil ei ole kahjuks võimalik ilma surrogaat- ehk asendusema abita kunagi emaks saada. Eestis on surrogaatemadus ebaseaduslik, ent ehk oleks aeg ka sel vastuolulisel teemal ühiskonnas taas diskussioon avada?